Текст песни Tarmo Pihlap - Unistaja metsateel

Lage õu ja kivitänav
seljataha maha jäid.
Ees on taevalaotus särav,
inimene metsas käib.
:,: Vilepilli tasa mängib,
mõne maasikmarja sööb, :,:
lebab samblasängis
suve viimse sooja öö.

Läheb laiast laanest läbi,
padrikutes põnev meel.
Peidab tasku kuusekäbi
unistaja metsateel.
:,: Igal linnul oma rada,
laulud lepelehed peal...:,:
Ei neid viise unustada
iialgi ei saa.

Lage õu ja kivitänav
seljataha maha jäid.
Ees on taevalaotus särav,
inimene metsas käib.
:,: Elu igavesti sama
suve võluda ei saa, :,:
kuid nüüd talve heledama
siiski leiab ta.